Mõned märkmed pikkadest rännakutest.
Selle teksti kirjutamise ajaks teinud velomajaga 6 pikemat matka/reisi ja mõned lühemad. Vaatamata jalgratta taga olevale suuremale massile on rändamine velomajaga nauditav. Vabaduse tunne valida meelepärane ööbimise koht on kütkestav. Lisaks mugavale küljealusele ja söömisele lihtsalt õues olemisest paremates tingimustes on väga kiiduväärt ka võimalus püsti seistes majakeses riietuda. Meeldib palju ujumas käia aga seejuures ei meeldi külmetada. Kalipso selga saamine ja ära võtmine on velomajas asendamatu mugavus. Söögiruumi põrand on ära võetav ja liigne vesi saab lihtsalt pinnasesse imbuda. Ei telgis ega autosuvilas sellist märga tegevust hea meelega ei teeks.
Pikim päevane teekond velomajaga on olnud 124 km. See oli saavutussõit. Normaalne kulgemine, kus võimalik maja veoks vajalik energia saada täielikult akust ja ehk jääb veel tõukejõudu ka jalgratta jaoks, on 50 – 60 km. Sellisel juhul on keskmine kiirus ~20 km/h. Kui päevas mitte rohkem, kui 40 km sõita, siis on seda võimalik läbida ka keskmiselt 25 km/h. Abimootoriga sõites on energia olemasolul ja ise juurde vändates võimalik probleemitult hoida kiirust 25 km/h. Piirajaks saab aku mahtuvus ja päiksepaneelide tootlikus. Kui mõlemat suurendada, siis on võimalik normaalseks päevaseks läbisõiduks saada 100 km ja saavutuslikuks 150 km. Sellisel juhul saab 10-ne päevase matka teekonna pikkuseks juba plaanida ~1000 km. See võimaldab juba üsna palju kohti läbida ja uusi paiku kogeda ning seda kõike jooksva kulu mõttes tasuta ja keskkonna sõbralikult. Lisaboonuseks on hea füüsiline vorm ja enesetunne.
Velomajaga sõitmisel, sama kehtib ka mistahes matkalise rändamise kohta, on kõige suuremaks plussiks füüsiline liikumine. See toodab kehasse häid aineid ja tekitab baasilist õnne tunnet. Lisaks muidugi keskkonna vahetumine ja kohtumine põnevate inimestega.